Bologna

Kaheksateistkümnes päev-Teisipäev 14.08

Äratus kell 3.45 AM – uni läks ära. Mõtlesime, et mis siis ikka, lähme Firenzesse. Pakkisime kompsud, ajasime viimsed spagettid alla, andsime kassile süüa ja asusime oma pikale teekonnale- kõmpisime varavalges, läbi inimtühja linna, päikesetõusu saatel rongijaama. Esines mõningaid probleeme rongi leidmisega, sest meie meelest ei eksisteerinud platvormi number 2. Siiski tuli välja, et see eksisteerib- ainult rongijaama tagaotsas. Edasi komposteerisime piletid ja mingi tüübi hõigete saatel (“hurry up, girls!!”) jõudsime rongile. Lahkelt kutsusid kõik meid oma vagunitesse. :D Valisime võimalikult eraldatud istekohad, aga varsti olid italjaanod platsis ja tahtsid meiega pilti teha. Vastumeelselt lasime paar klõpsu teha. Ja varsti hakkasimegi sõitma. Kuna hommikune uni jäi magamata, siis üritasime seda rongis tasa teha. Kuid eriti lihtne see polnud, sest tunnelitest läbi sõites läksid kõrvad täiesti lukku, nagu lennukiski. 8.30 – Saabusime S. M. Novella peatusesse Firenzes. Meie õnneks oli ilm ilus. Soetasime turistide infopunktist endale Firenze kaardid ja suundusime kohvikut otsima, sest aeg oli varajane ja mõtlesime, et üks caffé latte kuluks ära küll. Linn oli sel varajasel tunnil üsna vaikne. Kohvikus istudes jäi meile silma 99 Sent Shop ning sealt saigi alguse meie peaaegu terve päeva pikkune shoppamine (suveniiride ostmine) ning vaatamisväärsustega tutvumine. Sisse me eriti kusagile ei läinud, sest linn oli pea poolteise tunniga täitunud suure rahvamassiga. Igal pool olid järjekorrad ning ka hinnad olid üsna kõrged. Piirdusime värskes õhus olemisega ning püüdsime üksteist mitte ära kaotada. Külastasime erinevaid väljakuid, millest meile kõige rohkem meeldis Piazza della Signoria. Kuumus oli kohutav ning pidevalt otsisime kohta, kus istuda ja puhata, kuid vabad olid vaid need pingid, mis asetsesid lõõskava päikese all. Natukese aja pärast võtsime sihiks Ponte Vecchio silla ning läksime üle jõe ning sealt edasi mäe tippu, lootuses näha vaadet Firenzele. Pärast 20. minutit puhkimist jõudsime mäe otsa, higimull otsa ees- vaadet ei kuskil. Vaate varjamiseks olid kohalikud ehitanud kahemeetrised aiad, mille peal olid ähvardavad klaasikillud. Triinul õnnetus siiski hüppe pealt hea pilt jäädvustada. Enne alla minekut leidsime aga muuseumi, mille akendest avanes ilus vaade linnale. Tegu oli küll kunstimuuseumiga, aga meid köitis rohkem vaade linnale. Pilte polnud ka lubatud teha, aga ikka tegime! Lõpuks suundusime tagasi Firenze keskusesse, kus igal sammul ümbritsesid meid Jaapani turistid. Leidsime Gelateria, kus tundus olevat väike järjekord, aga nagu me sinna sisse saime, sadas meile kaela jaapani turistide grupp, kes meist nahaalselt ette trügisid. Järgmised 10 minutit seisime nende keskel, naersime ja olime hämmastunud nende suhtlemisviisist (“Tšinuanauuuauannnauguu”- 5 sõna sekundis, kriiskaval häälel). Nähes ka müüjat lootusetus olukorras tegime kiiresti vehkat. Õnneks leidsime uue Gelateria. Hirmuga piilusime uksevahelt ega jaapanlasi ees pole. Õhk oli puhas. Valisime jäätised ja ainuke istekoht, mille leidsime, oli tänava ääres... maas! Kuna jalad lõid tuld siis meid see eriti ei heidutanud. Peale seda käisime veel linnas ringi ja suundusime siis rongijaama poole, kuigi kell oli alles 7. Rong aga pidi väljuma alles 22.30. Passisime niisama siin ja seal, rääkisime erinevate inimestega( ka politseinikega, kes tundsid huvi meie päritolu kohta ja aitasid meil rongitabloodest aru saada). Ootamine oli tüütu, sest olime surmväsinud ja näljased, aga aeg lendas üpris kiirelt. Istusimegi jälle rongi peale ja lasime silma looja. Ühe silmaga piilusime ega kontrolör ei tule aga ta jäigi tulemata. Tagasisõidu ainuke häiriv tegu oli liiga võimsalt töötav konditsioneer, mille tõttu me jäätusime. 24.10 Bolognasse saabudes ootas meid aga 28-kraadine soojus. Milline õnn!!!  Lootsime rongijaamast bussiga koju saada aga see osutus arvatust keerulisemaks. Meie juurde minev buss ei sõitnud enam. Saime mingist Pizzeriast juhise, millise bussiga minna, kuid see ei olnud eriti täpne. Peale seiklemist saime pool teed bussiga ja pool pidime jala minema. Kell üks olime õnnelikult kodus. Lõpuks saime õhtust süüa. Küürisime päevase tolmu maha ja läksime magama.

Üheksateistkümnes päev- Kolmapäev 15.08

Ärkasime 11 paiku. Panime padavai parki. Päevitama muidugi. Peagi vuhises rattaga meist mööda Lenny Kravitz (ja veel kakskümmend korda). Peale pikka piidlemist tuli üks tema sõpradest meiega rääkima. Me ei olnud aga eriti seltsivad kuna Firenze reisi väsimus andis veel tunda. Küllap sai ka meie jutukaaslane sellest aru, ning läinud ta oligi. Piinlesime veel mõnda aega päikese käes ning siis põgenesime koju. Teel sai meil veel sabast kinni Lenny Kravitz isiklikult, kuid keelebarjääri tõttu jäi taaskord vestlus lühikeseks. Meid kutsuti õhtust sööma nende poole, eesmärgiga meile brasiilia kultuuri tutvustada, kuid sinnapaika see jäigi. Meil oli targemat teha :D Aga pole teie asi mida! :D

PS! 15. august on Itaalias ametlik püha- Ferragosto. See tähendab, et kõik sõidavad linnast välja puhkama ja kahju küll kui sul midagi toidupoest hädasti vaja on- kedagi ei huvita. Otsisime näiteks kohta, kust osta endale janukustutamiseks pudel juua, tervelt tund aega. See eest aga saime nautida sõitu külmas liinibussis (jänestena muidugi).

Kahekümnes päev- Neljapäev 16.08

Hommikul ärkasime nagu ikka oma puhkuserežiimi järgi- kindlasti peale ühteteist.

Päevitasime mõnda aega pargis, peale mida tegime linnas väikse tiiru ning läksime koju. Õhtul otsustasime oma blogi täiendada, kuna olime jälle mitme päeva võrra maha jäänud. Istusime pargis, jõime café lattet ja olime ninapidi arvutis. Hiljem tulime geniaalsele ideele – oli aeg teha spagette!! :P Ning rohkem märkimisväärset me korda saata ei suutnudki!

Kahekümneesimene päev- Reede 17.08

Ärkasime tavalisest varem, sest plaanide kohaselt pidi olema meie viimane shoppingupäev. Lubasime endale, et ei osta enam raskeid asju, sest kohvrid olid juba niigi punnis. Peaaegu saime hakkama! Suundusime turule ning nägime et hommikul käib seal väga vilgas kauplemine. Kõndisime nõutult ühest vahest teise ning tundsime varsti väsimust, kuigi osta ei olnud jõudnud me veel midagi. Turutuur tehtud läksime poodidesse- õhtuks oli ju peopluuse vaja :D Peopluusid käes, kõmpisime tagasi koju.

Tegime süüa ning valmistusime üle pika aja klubisse minema. Sihiks võtsime peale pikki läbirääkimisi Cade`i (vabaõhu klubi, mitme tantsupõrandaga). 23.00 olime klubis kohal ning uudistasime ringi. Rahvast oli murdu ning inimesi oli väga erinevaid.

Oli huvitav õhtu! Finito! :D

Kahekümne teine päev- Laupäev 18.08

Ärkasime ning otsustasime, et on aeg korraldada endale lõpupidu! Sõime ja kihutasime rongijaama, sest lõpupeo jaoks sobivaim koht on muidugi Rimini! Peale mõningast ekslemist rongijaamas soetasime endale piletid Riminisse (sinna pidime jõudma kümne paiku õhtul ning tagasi hommikul seitsme paiku). Kuna kell oli juba suht palju kihutasime koju tagasi. Tegime õhtusöögi ja hakkasime sättima. Paari tunni pärast suundusimegi rongijaama tagasi. Seekord leidsime oma platvormi ilma seiklemata üles. Jäime rongi ootama. Vahepeal said meist kohalikud vaatamisväärsused, kellest poisikesed pilti teha tahtsid. 19.38 alustasime sõitu Riminisse. Teepeal suutsime arvatavasti terve oma vaguni rahva välja vihastada pideva naeru, laulmise ja pildistamisega. Peaasi, et meil lõbus oli! Videoid saate hiljem näha :D 10 EURi maksab vaatamine ;) Asi on seda väärt! Pool kümme olimegi kohal. Keset tõelist kuurorti- palmid, rahvast täis tänavad ning soe mereõhk. Klubide avamiseni oli aega, seega vaatasime niisama ringi ja uudistasime rannas. Peale väikest õhtusööki suundusime oma lemmik klubi poole. Avastasime eest nooremat sorti publiku ning otsustasime veel teisi kohti vaadata. Ühesõnaga tantsisime iga nurga peal- vahet ei olnud kas üksi või muu rahvaga, nalja oli palju. Klubi ees jalga puhates lähenesid meile äkki kaks tüüpi. Tutvustasime end kui “Britney” ja “Spears”, mille peale meile kosti vastu “George” ja “Clooney”. Lõpuks ometi läks keegi meie naljadega kaasa. Rääkisime tükk aega ning selgus, et nad olid tantsijad. Mõnitasime üksteist veel mõnda aega ning suundusime siis kahekesi tagasi tantsima. Kell oli siis umbes pool neli. Peale viimast tantsumartoni istusime maha ja jõime tassi teed. Mõtlesime, et oleks aeg suunduda rongijaama. Vahepeal oli väljas läinud aga vääääga külmaks. Nii me siis jalutasime lõdisedes rongijaama poole. Siiski oli tunne hea- viimane pidu oli maha peetud. Rongijaamas aga enam nii fun ei olnud, sest avastasime, et ükski meile sobiva hinnaklassi rong Bolognasse ei sõitnud. Ainult expressid, millele tuli raha juurde maksta. Meil olid aga juba tavalised piletid soetatud. Ekslesime ringi ja pärisime inimestelt, millega Bologna poole sõita, kuid keegi päris täpselt ei osanud öelda. Viimasel minutil küsisime ühe kohe väljuva rongi juures seisva vagunimehe käest, kas me saaks tolle Torino express-rongi peale. Vastus oli jaatav. Õnnelikult hüppasime rongi. Õnnetunne kadus kohe kui jala rongipeale saime. Pilt oli üsna nutune ning hirmuäratav. Uksel tervitas meid suur koer, kellel oli rätik ümber koonu seotud. Edasi märkasime inimesi, kes magasid põrandal või kus iganes juhtus. Koridoris oli hirmuäratav sinine valgustus nagu hullumaja koridoris. Kõik jõllitasid meid selles sinises valguses nagu puunukud. Istusime prükkari otsa ja palvetasime, et ellu jääda. Lisaks sellele kõigele oli ka vagunite vaheline uks lahti ning külm tuul puhus terve sõidu aja peale. Terve tee mõtlesime, kas sõidame ikka õigele poole või lõpetame teises Itaalia otsas. Pärast tunniajalist prükkari otsas kükitamist nägime Bologna silti ning nüüd jäime vaid lootma, et rong meie peatusest mööda ei kihuta nagu ta seda ülejäänud peatustega tegi. Ja rong peatuski!! Ja meie jooksime kähku maha!! Bussipeatuse poole. Hetkeks suutsime veel paanikasse minna, kaheldes, kas me ikka päris õiges peatuses olime maha tulnud. Kuid kõik oli õige. Istusime oma tuttava bussi, number 33 peale ning nokkides sõitsime kodu poole. Kell seitse hommikul maandusime sooja teki alla ja uinusime, muusika kõrvas õntsudes ja jalad teki all tantsiskledes.

Kahekümne kolmas päev- Pühapäev 19.08

Seekord oli hommikune tõusmine eriti raske, kuid kuidagi vedasime end voodist välja ja kööki. Uimaste nägudega sõudsime korteris edasi- tagasi ning valmistusime oma armsasse parki minema. Mõtlesime hirmuga, et see võib olla viimane kord kui seal päikest võtta saame. Sinna jõudes prantsatasime kohe keset platsi maha ja rullisime tekid lahti. Päikese käes lesida oli üsna lihtne, sest uni oli suuuur. Tukkusime mõnusalt päikse käes. Paari või kolme tunni pärast läksime koju koos kuumarabandusega. Järgnesid tavalised toimingud nagu söömine ja duši all käimine jne. Seejärel läksime välja.

Finito! :D

Kahekümne neljas päev- Esmaspäev 20.08

Ärkasime nutuste nägudega. Tuju oli paha. Süüa ei tahtnud. Suhelda ei tahtnud. Pesta ei tahtnud. Asju pakkida ka ei tahtnud. Koristada ei tahtnud. Elada ei tahtnud... Eestisse ei tahtnud minna. Kuid leppisime faktiga, et oli alanud meie viimane päev Bolognas. Võtsime end kokku ning hakkasime asju pakkima, aeg- ajalt kohvrit kaaludes ning asju aina rohkem sisse surudes. Edasi võtsime ette ja küürisime korteri läikima. Kassi ka. Kurb oli siiski seda kõike teha, sest siis hakkas kohale jõudma, et meie suurepärane puhkus on otsa saamas. Natuke hiljem seadsime sammud viimast korda oma toidupoe poole. Ostsime teele kaasa head ja paremat.

Õhtul olime plaaninud minna välja sööma. Sealt maalt läks asi lõbusamaks. Tundus nagu oleks esimest korda Bolognat avastamas- otsisime päris kaua kohta, kus süüa. Lõpuks sisenesime Le Finella restorani. Uurisime menüüd ja tellisime meelepärased toidud ära. Vahepeal toodi lauale saiakorvike ja pudel vett. Vee julgesime avada, aga saiasöömises nii kindlad me enam ei olnud. Edasi läks asi hullemaks. Kui meile toidud ette toodi, olime nii hajevil ja jõllitasime taldrikusse nii et unustasime taldriku alt rätiku ära võtta. Teistel olid need süles, meil taldriku all. Naersime. Õhtusöögi lõpuks õnnestus meil need taldriku alt kätte saada :D Seejärel viskas Liisa selle endalegi märkamata hoopis laua alla. Naersime. Pooleteist tunni pärast veeresime restoranist minema. Otsisime Gelateriat, aga kõik olid kinni. Teepeal kohtasime ka meile juba tuttavat kodutut vanameest ning kinkisime talle eesti šokolaadi. Meie üllatuseks küsis ta inglise keeles kust me pärit oleme. Tuli välja, et ta oskas päris hästi inglise keelt. Tükk aega olime hämmingus. Enne kui ära läksime, tahtis ta meile kinkida vaakumpakendis mingit kastet mille säilivusaeg oli tõenäoliselt möödas. Me keeldusime viisakalt ja kõndisime edasi. Jalutasime veel pargis ning kohtusime oma sõpradega. Nii see õhtu lõppeski.

VIIMANE PÄEV! Kahekümne viies päev- Teisipäev 21.08

Päev algas varakult. Saabusime kell viis koju ja avastasime, et kass on kadunud. Paanika! Pärast lühikest otsimist kostis koridorist läbilõikav MJÄUUUUU. Oligi meie Sally. Koridoris. Kuigi meie lahkudes jäi ta korterisse. Milline müstiline kass. Kui ta valguse kätte astus, plahvatasime naerma- kiisu oli hallilaiguline. Tükk aega mõistatasime, kuidas ta koterist välja oli saanud. Tõenäoliselt oli tegemist väikse õhulennuga. Läksime magama ning ärkasime kella üheksa paiku. Sõime ning hakkasime kohvreid pakkima. Hirmuga kaalusime kogu aeg. Lõpptulemusena oli vaja asju ära visata. Suures hirmus ja kurbuses sõitsime lennujaama poole. Vedisime kohvrid lennujaama sisse ning asusime neid kiletama. Käsipagasi kontroll oli kurb kuna pärast seda olimegi juba teisel pool seina. Vingudes suundusime lennuki poole. Leidsime oma istekohad lennuki esimeses reas, nina vastu seina. Stjuuardess passis terve aja huviga näkku. Lennukis pakuti sama toitu mis tulles- võileib koogikesega. Meie läheduses istuv daam õgis pilguga ka meie võileivad ära. Varsti saabus stjuuardess kandikuga, et šokolaadi pakkuda- Triin pööras ümber ja suras nõud keset šokolaadi, mõeldes, et koristati nõusid. Naersime. Võtsime nõud tagasi. Teel Prahasse testisime lennuki turvalisust- panime tööle kogu kaasas oleva tehnika. Ei kukkunudki alla! Pagan! Oleks võinud ju Itaalia kohal hädamaandumise teha. Igastahes varsti olimegi juba Prahas. Enda üllatuseks oli ilm soe, kuid kahjuks kotid takistasid meie ringiliikumist. Veel suuremaks üllatuseks oli aga pardakaardi Praha- Tallinn kaotsi minek. Loopisime nagu närvihaiged oma kottide sisu mööda lennujaama laiali :D Pärast hetkelist paanikaolukorda võtsime end kokku ja muretsesime uue. Peale seda külastasime toidupoodi, istusime maha ja näksisime midagi. Pettumuseks osutus pakihoiu puudumine ning suure kaubanduskeskuse nime kandev, vaevu kahte poekest sisaldav hoone. Lennu  ootamine kulgeski niisama passides. SÄHVATUS!! PAUK!! PAUK!! PAUK!! Ja oligi torm platsis! Ja see polnud üldsegi mitte väike! Isegi meie lend lükati edasi tunnikese võrra. Vahepeal saime üllatava telefonikõne Katrinilt, kes uuris, kas kiisuga oli meie lahkudes kõik korras. Rääkisime Sally väiksest reisist trepikotta, kuid tõdesime, et ei tea täpselt, mis juhtunud oli. Tunne oli paha ning pabin oli sees vaese kiisu pärast. Istusime lennukisse ning tunne oli enneolematult saast. Lennukisse sisenedes ootas meid järgmine „meeldiv“ üllatus! Kohad olid eraldi lennuki otstes. Õnneks olid Triinu kõrval vabad kohad ja Liisa sobitas end sinna. Tukkusime (igas võimalikus asendis). Maandusime (õnneks ainult ühes asendis). Juba varsti olimegi pagasilindi ääres ja ootasime oma kohvreid. Kõigil teistel paistis uni olevat peale meie. Keksisime oma pagasiga uksest välja, otse autosse, otse koju, otse voodisse.

IL FINE!

Questa vacanza era qualcosa meravigliosa! :)

Viieteistkümnes päev-Laupäev 11.08

Ärkasime hommikul kindla plaaniga midagi õhtul ette võtta, sest me polnud mitu õhtut saanud kuskil tantsimas käia. Kuna me polnud ka ammu päevitanud, siis otsustasime kõigepealt parki minna. Peesitasime paar tundi päikese käes ning suundusime avastama oma kodu lähedal asuvat suurt teed- via Murrit. Me pole julgenud seda teed mööda õhtul eriti jalutada, sest tavaliselt on seal palju lõuna-aafriklasi, kelle agressiivsus meid, rahulikke ja valgeid põhjamaalasi, kohati hirmutab. Põrgukuumuses jalutasime nii kaugele kui jaksasime. Tagasiteel leidsime uue jäätisekoha. Sellest sai meie lemmik koht. Jäätise tilkudes läksime koju.

Kodus hakkasime õhtuks plaane välja mõtlema ja nende nimel tegutsema. Olime valmis ka linnast välja minema ja see meil ka õnnestus. Sõbrad plaanisid minna Riminisse( 1,5 h kaugusel, mere ääres) ja võtsid meid ka hea meelega kaasa. Peale südaööd jõudsime Riminisse. Tänavad olid rahvast täis. Peatusime mere ääres, mis oli klubidega ääristatud. Klubid avanesid mererannale, asetsedes poolenisti liival. See oli meie paradiis! Jätsime sõbrad maha ja kadusime kus seda ja teist. Enamus õhtust veetsime ühes klubis, kus rahvas tantsis igalpool( letil, pukkidel, laudadel jne). Ka meie ei hoidnud ennast tagasi. Aeg lendas kiiresti. Enne minekut kogesime ka rannarõõme-katsudes vett. Soe oli. Terve tagasitee saime nautida itaalia keelseid laule laivis. Kell viis hommikul jõudsime Giardini Margherita juurde. Uneaeg oli juba üle läinud ja seega otsustasime veel pargis ringi jalutada. Peagi hakkasid meie kõhud üle pargi korisema ja oligi aeg koju minna. Sööma loomulikult! Tegime potitäie spagette, mille me viie minutiga alla kugistasime. Lõpuks leidsime, et oleks aeg magama minna. Kell 6 hommikul sulgesime oma silmad...

Kuueteistkümnes päev- Pühapäev 12.08

Äratus oli kell 13.00, kuigi meeleldi oleksime veel pool päeva põõnanud. Jalgade tudisedes läksime kööki. Süüüüaaa!! Tunne oli mega. Nagu oleks rongi alla jäänud :D Toibusime kiiresti ja leidsime külmiku üles! Tee ja sprotid tegid tunde paremaks. Kuna me jalad kaugemale kui parki ei vedanud, siis maandusimegi seal. Magasime ja ootasime päikest, mis kippus kohati pilve taha pugema. Inimesed möödusid ja soovisid “buona notte”. Kui päike välja tuli, tundsime et täna pole meie päev ja kadusime. Selgus, et ka õhtu polnud meie jaoks. Meie sõber korjas meid õhtul peale, et Bologna klubisid tutvustada. Just neid, mis on natuke linnast väljas ning kuhu me ise ei oskaks mnna. Paraku olime valinud väga vale õhtu. Sõitsime paar tundi ringi, veendudes, et pühapäevad on kõigi jaoks puhkepäevad. Ei mingeid poode, baare, restorane ega ööklubisid. Sama käib ka esmaspäeva kohta. Põikasime mõnest kohast läbi ja siis suundusimegi juba koju. Kell üks olime kodus. Kuna aga väsimus eelmisest õhtust meid veel kummitas, siis ei heitnud me meelt ja läksime magama.

Buona notte!

Seitsmeteistkümnes päev-Esmaspäev 13.08

Ärkasime 11 paiku. Täna oli plaanis rongijaama minna, et osta homseks piletid Firenzesse. Sinna me ka jõudsime kella kahe paiku. Piletite ostmine oli raskendatud, kuna piletimüüja ei osanud inglise keelt. Õnneks oli meie läheduses naine, kes heatahtlikult ligi astus ja abi pakkus. Niisiis oli ta tõlgiks meie ja müüja vahel. Ostsime endale piletid 6.46 rongile ja tagasi alles 22.30. Tuleb vist pikk-pikk päev.

Uudistasime veel rongijaamas ringi ja hankisime veel lisainformatsiooni infopunktist. Vähemalt täna tundub kõik selge olevat. Peale seda suundusime toidupoe poole. Eksisime pisut tänavaga ja leidsime hoopis uue toidupoe. Sinna me jäimegi. Ostsime homseks midagi kaasa ja hakkasime kodu poole minema. Teel möödusime meie lemmikmehest-kodutust vanamehest, kes kannab lenduriprille ja karjub iga kord kui möödume “Ecco le bionde!” . Seda tehes lööb ta kannad kokku ja ajab selja sirgu ning tervitab nagu Hitler.  See teeb alati meie tuju heaks. Plaanime talle midagi head viia. Kodus tegime süüa ja jooksime parki. Pidime oma uute sõpradega juba kell 3 kokku saama aga kahjuks hilinesime juba kaks tundi. :D  Meil ei olnud sellest eriti kahju.

Nüüd olemegi pargis ja lõpetame kolme päeva blogi. Hetk tagasi praktiseerisime vene keelt mingi moldovlasega. Panime segamini itaalia, eesti, inglise ja vene keelt. Aga tundub, et mõistsime üksteist üpris hästi. Nende kolme nädalaga saame vajalikku keelepraktikat. Siinkohal mainiks, et eesti keelt me enam ei mõista. Va bene! Adesso parliamo italiano e non capiamo le altri lingue. Da!

Täna õhtul plaanime puhata homseks ja korteris natuke toimetada ning oma asju üle vaadata ja korda panna. Hetkel aga sinna kiiret pole, sest ühe silmaga jälgime kossumängu ja teisega jalkat. Märkamata ei saa jääda ka lendava taldrikuga tüübid ning väga osav nooruk rulluiskudel, kes näitab takistusrajal oma osavust.

Üheteistkümnes päev-Teisipäev 07.08

Ärkasime 11 paiku. Väljas oli nii palav, et tahtsime tagasi magama minna. Pingutasime elu eest ja jõudsime ikka parki. Päevitasime. Paar tundi olime teadvuseta. Jõudsime järeldusele, et meieni on jõudnud uus kuumalaine. Pargis köitis meie tähelepanu umbes meetrine mudellennuk. Lennuki omanik oli päääris osav, üks surmasõlm teise otsa. Eriti meeldis meile meie kassist kaks korda väiksem must roti moodi kutsa. Lidus üle väljaku niiet maa tolmas. Üritasime pildile jäädvustada, aga jäi ainult must täpp (seistes), jutt (joostes). Võime veel täpsustada kui vaja. Läksime koju. Algas meie musikaalne päev. Alustasime lihtsamate lugudega. Tähestikusupi kõrvale laulsime “A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, T, U, V, W, X, Y, Z” (viisi teate isegi). Edasi panime telku käima ja võtsime keerulisemad lood ette nagu näiteks “Destination Calabria” (testineišõn annõun..tõn, tõn, tõn), “Sound of Freedom” (evribadiiiis friiiiiiii..tu fiiil guuud...its ä saund of friidom), “When you`re gone” ( ven joor kaaan te piiises of mai haart aar missin juu..), “Umbrella” ( tule minu vihmavarju alla-alla-alla.. ee ee eee..), “Do you know” ( tu ju nõu hau it fiils laik tu laav samvuan hus in a rash tu thru ju aväi..). Meil ei olnud probleemiks ka neid linna peal laulda ja ka albumist ei ole asi enam kaugel. Kui juba linnast juttu tuli siis käisime seal postkaarte postitamas. Jõime lattet ja lakkusime postmarke. PS! Kui sina, kes sa seda loed ja postkaarti ei saa, siis see kõik on Itaalia postkontori süü!  Postkasti otsides “pidime” ka muidugi poodidest läbi käima. Me muutume juba päris osavaks asjade vaatamises ja mitteostmises. Kodu poole panime jälle saba seljas- toidupoest oli ju juua vaja. Lõpetasime hunniku rämpstoidu taga- taga- taga..eee...eee...eee.. Tõotas tulla muusikaline õhtupoolik. Ja seda ta ongi. Istume oma mõnusas baaris ja joome lattet. Esialgu tehti meile küll ainult kuuma piima, kuid ähvarduste saatel lisati ka kohv. Rahvast on rohkem aga muusika on ikka sama hea.

PS! Kas kellelgi on erilisi suveniirisoove? (Keegi kogub äkki midagi?)

Kaheteistkümnes päev- Kolmapäev 08.08

Hommikused paanikad on vaibunud, sest uksekella müsteerium sai lahendatud! Selgus, et hommikuti laseb kõigi uksekelli postiljon. Kiirema taibuga elanikud avavad postiljonile alt ukse ja asjast mitteteadjaid jääb see igavesti piinama. Õnneks meie nende hulka enam ei kuulu ja saame rahulikult jälle 11ni põõnata.

Niisiis äratus kell 11. Avame külmakapi ukse-kõik hallitab!!!! Aga see meid ei heiduta :D  Juustult koorisime hallituse maha ja  oligi nagu uus. Enne olime nii toimetanud ka pasteediga. Hallitus hakkab meile südamelähedaseks saama. Hommikusöök söödud, pestud, kustud, kasitud suundusime linna. Nagu tavaliselt jõudsime linna täpselt lõunapausi ajaks( 13.00-16.00) ja kirusime iga vaateakna taga. Meeldiva üllatusena avastasime teises linna otsas suure toidupoe. Avastamist oli kuhjaga, seega unustasime ennast sinna ligi tunniks ajaks. Piirdusime ainult vajalikuga. Hiiiiiiglaslike kompsudega hakkasime kodu poole liikuma. Sellegipoolest suutsime teistest poodidest ka veel läbi minna. Kodus õgisime spagettidest ja muust heast-paremast ennast paksuks. Õhtul plaanisime minna avastama meie jaoks uut kohta linnas- V. Bolognettit. Kuna meile enne oli räägitud, et see asub ebaturvalises kandis siis pakkisime noad kotti ja asusime teekonnale. Välgutasime nugasid ja jõudsime turvaliselt kohale. Leidsime eest sisehoovis asuva istumiskoha koos baari ja tantsuplatsiga. Nägime nüüd ka oma silmaga, kui erinev rahvas seal koos oli. Baarileti ääres hüppas äkki ligi üliaktiivne noormees ja teadustas, et tema sõber oli meid päeval linnapeal näinud. Lühikese vestluse järel selgus, et ta sõber valmistus minema järgmisel päeval Eestisse ning oli väga aldis kuulama meie nõuandeid. Rääkisime pikalt ja laialt ning varsti olid Triin ja Liisa enam vähem kahekesi suuuurel tantsuplatsil jalga keerutamas :D Me pole kunagi tundnud endil nii palju imestavaid pilke. DJ võttis meie soovilugusid kuulda ning saime tema plaadivirnades lapata – nagu oleks meie pidu olnud. Kahe paiku saadeti meid kenasti koju ühest linnaotsast teise. Teel nägime katkilöödud autoakent ning sellele järgnenud vereplekkide rida. Meil oli hea meel, et keegi meid koju viitsis saata. Kodus pakkisime noad kotist välja ja keerasime magama. Enne muidugi rüüstasime külmkappi. Nagu alati.

Kolmeteistkümnes päev-Neljapäev 09.08

Uni oli magus. Põõnasime 12ni. Ärgates tegime tormijooksu külmikule. Miskipärast on meil viimasel ajal kogu aeg nälg. Külmikust avastasime taas hallituse- seekord oli ohver pasteet. Ja prügikasti see lendaski. Nuuks. Tragöödiast toibunud, õgisime nii palju kui jaksasime selleks, et hallitust vältida. Kui juba asjade hävitamiseks läks, siis otsustasime prügikoti koos hallitava pasteediga välja viia. Tõstsime koti ukse juurde, et me seda kindasti ei unustaks. Suundusime linna ja poole tee peal meenus, et prügikott haiseb meie esikus. Whee! :D Jõudsime kesklinna ja krt..Kõhud olid jälle tühjad! Ainult hallitusest ära ei ela! Kuna linna jõudsime JÄLLE lõunapausi ajal, siis oligi meil vaja aega sisustada. Pärast kümmet kohvikut leidsime lõpuks sobiva ja istusime maha. Latte ja croissant. Kõht oli täis. Hetkeks! Tühja kõhuga tuulasime poodides ja endalegi märkamatult lendas aeg kiiresti. Kaheksa paiku olime kodus, et süüa. Sõime spagette spagettidega. Vorsti oli ka. Õhtuks olime plaaninud minna imetlema öist vaadet Bolognale kõrgelt mägedest, San Luca basiilika juurest. See oli võimalik tänu sõbrale, kes meid autoga sinna toimetas. Vaade oli vägev. Plaanime tagasi minna. Sõitsime veel mägedes ringi ja avastasime rikkurite villasid. Õhtu lõpetasime Gelaterias, jäätist limpsides.

Koju jõudsime isegi enne ühte. Vaevalt korteriuksest sisse saanud, kuulsime allkorruse naabrit vastu lage harjaga tümitamas. Hakkasime teed jooma. Jälle tümitas. Veendusime, et ta närvid ei saa korras olla. Rääkisime maast ja ilmast kuni uni sai meist võitu.

Neljateistkümnes päev-Reede 10.08

Krõbin, krõbin, krõbin.. Triin teeb silmad lahti ja avastab kassi kapi peal, meie asjades tuustimas. Kell oli kaheksa ja Triin pani pesumasina käima (eelmisel õhtul panime pesu masinasse valmis, aga masinat käima ei julgenud panna, sest muidu oleks allkorruse naaber otsad andnud). Magasime edasi. Kell kümme küsis Liisa Triinult, mis kell on. Informatsioon vahetatud, magasime edasi, kuigi olime mõelnud varem ärgata. Mõtteks see jäigi ja jääb ka edaspidi. Kaheteist paiku tõusime, et pesu kuivama panna. Kell kaks seadsime sammud linna poole. Ajastus oli muidugi jälle vale, kuid plaan oligi minna turule, kus ei ole lõunapausi. Turulkäik kujunes paaritunniseks. Turukottidega suundusime veel meie uude lemmik toidupoodi Pam`i. Maandusime makaronivahes ja täitsime korvi erinevate makaronitoodetega. Kaasa haarasime veel paki kalapulki ja rosinasajakesi. Raske korviga kassasse jõudes näidati meile teist kassat, sest meie korv ei vastanud nõudmistele. Peale kauba eest tasumist... Sõime selle ära! Tegelikult ainult rosinasaiad.:P  Seejärel algas raske rännak koju. Valisime kõrvalisemaid tänavaid, et vältida muigavaid pilke. Koju jõudes valmistasime öhtusöögiks spagette ja kalapulki. Pärast sööki tegime väikse uinaku ning kella kümne paiku läksime parki. Vihma sadas. Jõime lattet ja kirjutasime blogi. Vihma tõttu suleti baar varem. Muusika pandi kinni ja see oli ilmselge vihje, et tõmmake uttu. Üle lompide hüpeldes olimegi kodus tagasi. Algas teeöhtu koos sprottide ja tümitamisega altkorruselt (sprotid tegid vist kõva müra). Lõpule sai ka blogikirjutamine.Hetkel mõtleme oma plaanide üle järgi. Palju tahaks veel teha ja näha aga endalegi märkamatult on meil ainult kümme päeva veel jäänud...

Seitsmes päev- Reede 03.08

Ärkasime kümne paiku ja sõime häid eesti sprotte! Peale rüüpasime teed. Olime plaaninud minna rongijaama Firenzesse sõidu kohta uurima. Tee rongijaama avastasime armsa kohaliku riideturu- ja see ei olnud mitte väike!! Kaup oli kena ning hinnad päris odavad. Peopluuse oli lademetes :D Kingapaari eest tahtsid ainult 5 EURi. Milline paradiis! Sinna olimegi “sunnitud” mõneks ajaks toppama jääma. Peale tunnikest turulemist tuli meile meelde meie tegelik siht. Rongijaam polnudki nii kaugel, kui arvasime. Astusime looturikkalt rongijaama sisse ja 5 minuti pärast sama lollina välja. Nagu mujalgi valitses ka rongijaamas infopuudus! Niisiis seadsime sammud tagasi kesklinna poole. Teel sinna haaras Triin veel  ühe pitsalõigu. Tuiklesime linnas kuni jalad kandsid ja läksimegi koju. Õhtul haarasime külmikust valge veini ja arbuusi, võtsime tekid kaenlasse ja sammusime parki. Piknik!! Ühe silmaga jälgisime gaypidu ja teise silmaga kirjutasime blogi. Silmad kuklas jälgisid lähenevaid nilbikuid. Kui jahedamaks läks tegime “hobuseid” (teate küll – koppadi, koppadi, koppadi, plaks, plaks..tuhh, tuhh..plaks..nips :D). Ja kõik läksid meist kaarega ümber. Paarikestele me ka ei istunud. Gaypidu ei pakkunud meile eriti emotsioone, seega läksime jalad pehmed all kodu poole. Seal turgutasime kassi, kes miskipärast keeldus söömast juba terve päeva. Võite ette kujutada meie paanikat. Otsustasime, et ta on rase naabrikõutsist. Valmistusime sünnituseks :D. Ootamisest väsinuna, vajusime ära. Õnneks me ei ärganud kassipoegade keskel.

Kaheksas päev-Laupäev 04.08

Tõusime kuke ja koiduga, ainult kuus tundi hiljem. Pole vist raske arvata, kuhu me jalad meid jälle viisid! Giardini Margheritasse päikest nautima, kui seda siin nautimiseks saab nimetada! Higimull otsa ees kannatasime pruunikssaamise nimel. Meeldiva üllatusena oleks me tekiga maandunud peaaegu eelmise õhtu arbuusijäänuste sisse. Õnneks oli see üle pargi näha :D. Kaua me vastu ei pidanud- läksime hoopis turule. Ostsime igaks elujuhtumiks endale kingi. Nali! Okei, mõlemad ostsime ühe kinga- kahepeale oligi paar koos.

Õhtul haarasime kapist uue veini. Seekord punase!! 1,2,3 ja kadunud see oligi. 11 paiku suundusime üllatus- üllatus PARKI meie teada suve viimasele peole. Ilusad olime! Okei.. Me ei hakka keerutama- pidu polnud :D. Tünga saime! Viimane pidu oli gaypidu, mida me veiniaurudes puu alt jälgisime. Õnneks kohtasime klubi juures baaris russe (eelmisel õhtul linna peal jalutanud venkud). Õnn oli üürike- venkud olid lollakad. Mõtlesid üle ja üldse oli meil üksteise mõistmisega raskusi. Meie vestlus koosnes vaidlustest, irooniast ja üksteise üle naermisest. Põgenemisplaanidega jooksime vetsu suunas, aga mõtlesime, et kuna oleme viisakad eestlased, siis suudame ära kannatada. Raske oli! Õnneks lahkusid nad ise. Järgmine vestluskaaslane oli Triinu sõber Beppe koos emosõbraga.

“Come to my house”

“No”

“Please”

“No”

“Some vodka?”

“Okay”

“How much do you need to get drunk?”

“A bottle...But anyway we`re not coming!”

“Please!”

Ja nii see jäigi. Ei vodkat ega Beppe juurde minemist. Kolme paiku tõmbasime saba selga ja lidusime koju. Enne maja ette jõudmist avastasime, et meil on keegi kannul..AUTOGA!! Tegime kiiremad sammud ukseni ning meie õnneks oli keegi selle lahti unustanud. Põgenesime trepikotta ning kahtlustasime, et kui oleksime ukse lahti jätnud, oleksid nad autoga trepikotta sõitnud. Jõudsime korteriukseni..MJÄU! See oli Sally. Enne tulede põlema panemist, kontrollisime rõdult, kas maniakid on kadunud. Õhk oli puhas. Kella poole nelja paiku jäime magama.

Üheksas päev- Pühapäev 05.08

Trrrrrrrrrrrrrrr!!!!!!! Ääääääääääääää!!! Liiiisa!!!! Triiiiin!!! Keegi lasi all kella! Passisime üksteisele uniste, magamata nägudega otsa ja ei läinud avama. Kuulatame samme trepikojas. Keegi tulebki meie korteri suunas. Äääääääääää! Ämmmm!! Püsti, valvel, voodi korda!! Trrrrrr!! Nüüd juba korteri ukse taga.

“Liisa, mine sina.”

“Ei, mine sina.”

“Mul pole häält ju.”

Ja juba ta seisiski koridoris. Vabandasime, et ei avanud, sest magasime. Seejärel alustas tema vabandamist, toas ringi tuulates ja asju kotti toppides. Sõnatult seistes tuli meil õnneks meelde üle anda Eestist toodud kommikarp. Oli näha, et ta ei osanud seda oodata. Kahju, et ta kõigest paar minutit meiega rääkida jõudis, sest juba oligi ta kadunud. Me ei jõudnud selle ajaga veel undki silmist pühkida ning seepärast suundusimegi kohe magama tagasi. Kell oli ka ju alles pool kümme. Uuesti saime jalad alla poole ühe paiku. Muljetasime veel ämma külaskäigust ja taaskord maandusime Giardini Margheritas. Rahvast oli üllatavalt palju- müüdi isegi rannamatte. Kõigi poolt ära passituna, näost punastena, suundusime koju. Meie üllatuseks leidsime mailbox`ist oma arstist sõbra kirja. Al-azar (tegu pole terroristiga) ja ta sõbrad tahtsid meile Bolognat tutvustada. Õhtu veetsimegi haritud ja tarkade meeste seltsis linnapeal. Jalutasime ja sõime jäätist. Esimene sümpaatne seltskond terve selle aja jooksul! Imekombel jõudsime isegi üsna normaalsel kellaajal koju. Triin maandus kööki Coldrex`i manustama. Samal ajal keeras Liisa juba teist külge.

Kümnes päev-Esmaspäev 06.08

Trrrrrrrrrrrrrr!!!

“Liisa. Liisa. Liisa Liisa. Liisa. Liisa. Liisa. Liisa. Liisa. Liisa. Liisa. Liisa”

Triin sattus paanikasse ja läks kätega kallale. Liisa oli sunnitud elumärke näitama. Taas valitses ämmapaanika, sest ta oli lubanud meid veelkord külastada. Meie õnneks eksis keegi vaid kellaga. Huuuuh! Kinnise nina tõttu loobus Triin erinevalt Liisast magamisest ja suundus kööki, kes kurat teab mida tegema :D. Peagi ärkas ka Liisa ja ei saanudki kunagi teada, mida Triin hommikul tegi. Tuhatnelja läks Triin poodi suhkru ja jogurti järele. Liisale juba hetkeks tundus, et ta rööviti. Kurat teab, mida ta seal poes veel nii kaua tegi!! :D  Tema saabudes selgus, et suhkru leidmine osutus oodatust keerukamaks. Asusime teed nautima äsja soetatud suhkruga. Erinevalt eelmistest päevadest olid meil tänaseks plaanid tehtud. Algas meie kultuurinädal! Esimesena suundusime kõrgustesse. Ronisime viiesajaastmelise torni otsa. Meie jaoks, kes ei jõua neljandale korruselegi ronida, oli see väga raske katsumus. Aga vaev tasus ennast ära. Milline vaade!! Kogu linn silmapiiril, mäed taustaks. Jõllitasime makstud 3 EURi eest ja klõpsisime nii kuis jaksasime. Allaminek sujus libedamalt. Kõndisime ülikooli poole. Järsku oli Liisa kadunud.BOOKSTORE! Veetsime pisut seal aega, õnneks asja eest. Liisa lahkus raamatukuhjaga. Ja juba uudistasimegi Bologna ülikoolis. Uurisime vahetusõpilaste programme ja kujutasime ette, milline oleks aasta Bologna ülikoolis. Tõenäoliselt  jääks õppimisele vähe aega, sest ülikooli tänaval on palju ööläbi avatud klubisid ja pubisid. Uudistasime veel sealkandis ringi ja seejärel võtsime sihiks peaväljakul oleva kiriku. Triin oli liiga alasti ja seetõttu varustati ta kimonoga (sinine hommikumantel, kolm numbrit suurem). Ta sai selle endale 0.50 EURi eest. Rõõm oli üüratu! Meie üllatuseks avastasime kiriku kõrvalt väikese suveniiriputka. Me ei lahkunud sealt niipea. Esimesed suveniirid hangitud kõndisime jalgu lohistades kodupoole. Muidugi ei suutnud me ka vastu panna toidupoe kiusatusele. See oli viga! Lahkusime sealt makaronide, limonaadi, saia ja jäätisega (10 tükki lausa :D). Kodus õgisime jäätist ja istusime toole pooleks. Õigemini Liisa istus kokkupandava tooli lapikuks :D  Nalja kui palju! Peale seda sai ta Triinult käsu seista püsti keset tuba, käed üleval, ise toas sinises kimonos ringi hõljudes ja ooperiaariaid esitades. Siis algas vaidlus söögi üle. Valikuks oli kas pakisupp või makaronid. Makaronid jäid peale. Erinevalt söögi tegemisest ei olnud söömine nii ladus. Isegi teadmata, mille üle, naersime lakkamatult. Õhtuks meil plaane ei olnud. Haarasime arvuti ja sammusime pargi baari. Meil oli ju vaja nelja päeva blogi kirjutada. Kuid seda teeme me meeleldi kuna möödunud sündmuste meenutamine ei ole kunagi igav.

Hetkel on kell pool üksteist ja väljas on kottpime. Lürbime veekaldal hubaselt valgustatud baaris juba teist lattet (1 EUR – Hahahahhaaaa...Suckeeeers! :D) ja ei plaanigi siit niipea lahkuda. Aeg ajalt maandub mõni uudishimulik meie kõrvale lauda ja kiikab mida me kirjutame. Märkamatult on baar täitunud rahvaga ning itaallaslikult vali jutusumin käib üle pea. Veekogust kostuvad ohkivad hääled. Kahtlustame kilpkonni, kuid võib- olla on hoopis elevant. Kes kurat seda teab!? :D

Oma õhtu lõpetamegi siin ja ehk jõuame koju ilma midagi ära lõhkumata, kedagi sõimamata ja ära eksimata.

Soojad tervitused teile sinna kaugele külmale maale! :D

Me oleme juba aru saanud, et te ei taha meid enam tunda. Ego on suurem kui me ise ja kaks korda raskem!

Ilus Triin ja ilus Liisa (või pruun Triin ja pruun Liisa). Valige ise! :D

Kuues päev-Neljapäev 02.08

Ärkasime. Läksime magama.

Aga vahepeal???

Hommikusöögiks panime krõbinaid

Ja ukse taga kuulsime kõlinaid.

Kas ukse taga on ämm

Või on postkastis spämm??

Vaikselt parki tiksusime,

Sipelgad laiaks litsusime.

Päike võttis nii mis jube,

Pärast koristasime tube.

Arbuusi sõime ka

Nii et seemnetest must oli maa.

Likvideerisime halva haisu,

Pesumasinale tegime kaisu kaisu.

Poest drinki tahtsime osta

Tänava nimi on Paolo Costa.

Hiljem läksime jäätist sööma,

Linnas raha laiaks lööma.

Leidsime sõbrad Favour´i ja Ino*,

Tunneme sinust puudust Riivo :D

Leidsime ka mingid venelased,

Olid vast parajad tegelased!

Ahjaa..õhtuks sõime miskit suppi

Ja lõpuks jõudsimegi kluppi.

Olime kained naised,

Vägagi eestimaised.

Taustaks mängis house

Laval tantsis Mickey Mouse!! :D

Midagi rohkem öelda ei olegi vaja,

Ootama jääme vaid vastukaja!!!

* Ino- rõhk “i” peal!

Viies päev-Kolmapäev 01.08

Ärkasime kell 11.30, peoväsimus trumpas päikse üle. Loivasime surnud nägudega korteris ringi ja juba kell üks suundusime parki päikest võtma. Seekord läksime pargi kaugemasse nurka, “banaanipuude” alla. Kohavalik oli õnnestunud. Seejärel keskendusime eelmise päeva sündmuste kirjapanemisele. Tegevust jätkus üsna kauaks. Peale kolme tundi praadimist läksime koju tagasi. Teel nägime tuttavat kollast rätikut. Jooksime kodu poole :D Keerasime ukse seitse korda lukku ja varjusime voodi alla :D Õhtul väljusime, et sööma minna. Esimest korda suundusime välja õhtusöögile- nälg oli suur. Otsisime Pizzeriat, mis ei olnudki nii kerge kui arvasime. Lõpuks maandusime Pino pizzarestorani. Meid juhatati sisse istuma. Hetkeks tundus, et olime hoopis kabelisse eksinud. Istusime nelinurkses puust boksis ja uurisime menüüd. Tellisime kahepeale ühe suure mozzarella ja singi pizza. Joogiks tellis Triin coca- cola ja Liisa kohvi (arvates, et see on normaalne kohv). Varsti toodi lauda coca ja 1x1 cm suurune kohvitass. Esialgsel vaatlemisel nägime ainult kohvipaksu :D Peagi toodi kohale ka pizza. Dziisas!!! Nii suured tükid!! Asusime nüsima, kuigi parema meelega oleks tükid kätte haaranud. Näpud krampis saime pizzatükid alla surutud. Pizza oli väga maitsev! Arve makstud, peatati meid veel uksel kinni ja suruti kätte midagi kollase likööri laadset. Istusime siis uuesti maha ja maitsesime, millega tegu. Esimene sõõm ehmatas ära oma kanguse poolest. Võttis natuke aega aga tühjendasime klaasid ära. Seejärel lasti meil lahkuda. Kõhud täis, jalutasime linna peal. Piazza Maggiorel mäkasime äkki meie ees jalutamas kaht naist ja meest ning äkki saime aru, et nad suhtlevad ju omavahel eesti keeles. Vaatasime neid nagu kaheksandat maailmaimet :D Teel koju jalutasime veel läbi pargi, et näha, kas õhtul midagi toimub. Rahvast liikus aga klubi pool ei olnud veel avatud. Läksime koju. Lebotasime niisama ja proovisime kassiga kontakti saada. Ilma liigutamata suutsime me isegi oma “müraga” naabrit pahandada. Enam ei tümitanud ta oma harjaga 1 või 2 korda vaid tundus, et jäi isegi repeat`i peale. Tegimegi siis vaikselt juba minekut. Inimesed olid kogunenud klubi ette, kuid sisse veel ei pääsenud. Jalutasime veel ringi ja vaatasime, kuidas kohalikud noored neiud tee ääres napis riietuses seistes raha teenivad. Ja kui aus olla siis võib sellist vaatepilti iga öhtu näha. Aeg läks kiirelt ja juba olimegi klubis. Sambaaaa de Janeiro!!! Tõotas tulla mõnus õhtu hea muusikaga. Nagu ikka algul hoidsime madalat profiili eemal istudes. Tutvusime erinevate inimestega, kellest osadele seletasime eesti keeles, et me ei saa midagi aru ja jätke meid rahule. Tantsuplatsil ütlesid meie närvid üles. Mõned inimesed olid pealetükkivuse tipp teist õhtut järjest. Malbed Eesti neiud vihastasid ja rahvas tõmbus kahte lehte :D. Meie tantsud said tantsitud! Kandade välkudes pagesime koju. Meist said närvihaiged :D

Õnneks hea uni kustutas meie halva õhtu mälestused...

Neljas päev-Teisipäev 31.07

Silmad saime lahti kell 10. Väljas ainult 23 kraadi!!! Ja pilves :S  Grreeattt! Tahtsime parki päevitama minna. Hõljusime 2h korteris ja samal ajal meie rõõmuks hõljusid ka pilved ära. Ühe paiku jõudsime parki, otsisime kõige suurema põõsa, mille taha varjuda. 5 minuti pärast tundus ka teistele see põõsas päris hea koht päevitamiseks. Tegime nägu, et magame. Mõne aja pärast tuli kamp tüüpilisi Itaalia noori, kelle arvates olime me selliste nägudega nagu meil võiks olla smoking paper`it. Kahjuks pidid nad pettuma ja istusid eemale pinkidele. Juba hetk hiljem maandus meie kõrvale kollane lina. Üleskääritud lühikeste pükste ja kõhukotiga mees, keda oleme varemgi näinud pargis nillimas.Alguses ta ei olnudki eriti hirmuäratav, saime tema käest vajalikku informatsiooni isegi. Kahjuks ei osanud ta õigel ajal lahkuda, vaid pidime paluma tal seda teha. Vabanduseks tõime soovi pisut magada. Aga magamisest ei tulnud midagi välja, sest kohe olid platsis suitsupaberi tüübid. Esimesed meievanused.  Nendega oli tore rääkida. Varsti tegid nad minekut, sest pidid sõitma linnast välja. Peale seda lahkusime ka meie korterisse tagasi.
Liisa tahtis rõdu peal olevaid lilli veega turgutada aga turgutas ka allpool elavaid inimesi. Eesmärk oli vähemalt õilis. Hakkasime linnaminekuks end valmis seadma. Enne lahkumist pidime veel kassi liiva vahetama. Järgnes 15 minutit pesulõksud nina otsas :D Varsti lahkusimegi kodust ja suundusime jälle poode avastama. Tegelt esialgu ei saanud me üldse korteri uksest välja, sest uks ei tahtnud avaneda. Järgnes jällegi väike naerukrampide hoog. Poodide kohta niipalju et teeme kõigest eelluuret alles. Ja seda on pagana palju teha. Poode on niiet tapab. Suveniiripoodidest on vaid puudus. Saage vihjest aru:D Läksime jälle korterisse, külastades teepeal ka toidupoodi. Seekord oli Liisa kord teha väike lõunauinak, peale mida sõime maitsvat pakisuppi. Keset lõunasööki avastasime nii meeldiva üllatuse!!! Kass ei olnud suutnud end vist liivakastini välja vedada ja keset põrandat ilutses miski junn :D See sai edukalt likvideeritud! Edasi valmistusime õhtuseks fiestaks. Pesime päevase tolmu maha, pühkisime väsimuse silmist. Meie hoogsatest ettevalmistustest sai häiritud ka härra allkorrusel ja meil õnnestus kuulda harjavarrega tümitamist. Hetkeks kangestusime , kuid siis suundusime oma tegemiste juurde tgasi. Lahkusime korterist. Käisime natuke mööda linna ringi ja seejärel suundusime korterist 200 m kaugusel olevasse parki, kus on veeääres väike klubi. Sissepääas tasuta. Teisipäeviti toimub sea hip-hop fiesta. Klubi oli noori täis ning olime vaimustuses siinsetest pidudest. Kollase rätikuga mees oli muidugi mõista  platsis, aga vestluspartneritest meil puudust ei tulnud. Iga teine mööduja küsis, kust me pärit oleme. Inimesed olid sõbralikud. Kui me tantsuplatsile suundusime, siis esialgu tekkis meie ümber tühi ring. Ju siis kõik tundsid huvi kuidas me tantsime. Meil kujunes õhtu jooksul arvamus, et saame mingite tüdrukute käest kojuminnes peksa :D Avastasime ka inimese, kes on Eestis käinud ja meie klubisi külastanud. Üllatus oli suur. Sees olles tansisime vahetpidamata ja käisime end väljas jahutamas. Väljas silla peal istus iga kord kui välja suundusime noortekamp, kes pakkus maid, kus me pärit võiks olla. Ükskordkõlas Rootsi, teinekord Norra või Tšehhi. Lõpuks jõudsid nad üsna lähedale, kuid Eestini ei jõudnud siiski. Tantsuplatsil toimus vahepeal ka hip-hop battle. Nagu Ameerika filmides :D Kolme tunni pärast sai pidu läbi ja rahvas suundus üheskoos kodude poole, joostes läbi parki niisutavatest vihmutitest. Korterisse jõudes vajusime kohe ära.

Era una sera molto divertente!!

Ärkasime kell 8.00, kuna päike pani näkku! Hommikuks sõime võiküpsiseid juustuga..nämmiii.. Chillisime niisama, käisime pesemas ja valmistusime  shopingutuurile minema. Enne poodlemistuuri avastasime maja kõrval asuvat suurt suurt Giardini Margherita parki. Ilus oli!! Vees ujusid kilpkonnad, kaelkirjakud kõndisid ringi ja jaanalind tegi ekskursiooni. Tegelt ka!!! :D  Seejärel jalutasime mööda kõrvalisemaid tänavaid peaväljakuni. Otsisime kohta, kus jäätist saaks osta. Lõpuks leidsime Gelateria. Kaks palli maksis 1.50 EUR. Sealt sai alguse meie jäätisesõltuvus :P . Soovitame kõigil minna itaalia jäätisekohvikusse Narva mnt-l!!  Sõime jäätist ja istusime Santo Stefano väljakul ning seejärel jalutasime koju. Tahtsime veel läbi hüpata toidupoest aga kõik kohad olid kinni, sest üllatus-üllatus pühapäev oli! Kodus tegime süüa ja mõtlesime öhtuks plaane. Seitsme paiku hakkasime välja minema(peoriided seljas muidugi!!). Jalutasime peaväljakule, vaatasime ringi ja istusime väljaku äärde. Nagu ikka oli palju rahvast, kes kõik ootasid kell 22.00 hakkavat kino. Äkki maandus meie kõrvale suur kollane lennuk. Tüüp istus oma ratta kõrvale. Meist 1m kaugusele. Tükk aega ootas, kuni lõpuks alustas vestlust valega, et ta on 24 aastane. Nägi välja küll nagu 30!! Purssis oma viletsat inglise keelt, kuigi ise õpib Bologna ülikoolis. Me ei olnud eriti vaimustuses, vaatasime kui ilusad majad ümberringi on ja rääkisime eesti keeles. Mõttes keerles kuhu põgeneda?!! Pärast kümmet minutit oli meil surmahirm :D  Ütlesime, et läheme jäätist ostma ja tegime kiiremaid samme. 15 meetrit olime käinud ja juba nägime silmanurgast kollast pluusi meie järgi väntamas. Mõned minutid hiljem keeras ta meile ette ja küsis, kas tahaksime temaga restorani tulla. Järgnes pikk naer. Ütlesime, et meil on boyfriendid olemas ja kõndisime edasi. Jõudsime Gelateria juurde ja keda me näeme??!! Juba ta oli meile järgi jõudnud. Nüüd hakkas küll seest kõhe. :S  Ostsime jälle jäätist ja hakkasime tagasi jalutama, endal silmad punnis peas tabamaks kollast särki. Õhk oli puhas. Peaväljakule jõudes oli ta meil jälle sabas. Kõndisime pea laiali otsas, mõeldes kuhu põgeneda. Triin oli valmis pääsemise nimel bussi alla jääma! Aga Liisa ütles, et pole mõtet. Taustaks kõlas jälitaja suust vaid ATTENZIONE! ATTENZIONE!!  Nüüd saime vihaseks. Jooksime ühest kohviku uksest sisse ja teiselt poolt välja :D  Ja seal ta meid ootaski! Sõitis meie kõrval. Liisa hakkas eesti keeles lõugama. Rahvas passis. Jooksime treppidest üles, kuhu ta rattaga tulla ei saanud. Sõime oma jäätise lõpuni. Jälgisime veel tükk aega kollaste särkidega inimesi ja üritasime pooletuhande pealist publikut läbi kammida. Seejärel istusime treppidele. Enne pimedat hakkasime kodu poole jalutama. Passisime pargis, valisime endale Lamborghinid ja sõitsime koju.

HEAD ÖÖD!!

Kolmas päev-Esmaspäev 30.07.07

Ärkasime 9.00 samal põhjusel, mis eile. Triin jooksis kandade välkudes poodi sooja saia järele. Teepeal ilmnesid mõned takistused (kenad mehed, jutualtid naabrid) ja tagasi jõudis Triin külma ja kõva saiaga:D Kell 11 väljusime shopingutuurile. Nädala sees avaneb hoopis teine pilt: tänavad on rahvast täis ja kauplused avatud. Käisime ühest poest välja ja teisest sisse ja niimoodi umbes kaks tundi. Jalad all nõrgad, suundusime jäätist ostma. Vahepeal uurisime mingi tüübi käest, kus rahvas õhtuti väljas käib. Koduteel käisime pargis ja avastasime järve kaldal avatud õhus hubase klubi. Saime teada, et see on avatud teisipäeviti ja reedeti. Sinna me siis homme suundumegi ;) Tahtsime minna veel poest juua ostma, aga ülla-ülla – jõudsime täpselt lõuna ajal (lõuna on 13.30-16.00). Niisiis veetsime aega korteris, Triin magas, Liisa passis netis ja avastas veel hängimiskohti. Peale paari tundi mõtlesime poodi minna, aga äkki tuul tõusis. Pidime kõik aknad ja uksed kinni panema. Väljas tundus midagi keeristormi laadset. Meie naersime ja tahtsime pilti teha:D Ohu möödudes lendasime poodi. Haarasime veini, limonaadi ja konserviavaja (me ju peame sööma ka:D). Kassas maksis Triin joogid kinni ja ütles “Grazie”. Liisa lajatas müüjale konserviavaja nina alla ja ilma pikemalt mõtlemata ütles tänulikul ilmel “Grazie”. Hetk hiljem vaevlesime koos müüjaga naerukrampides :D Kui päris aus olla, siis me olimegi selle eest nii tänulikud, sest meil ju siiski vaja veel avada 12 konservi!! Jooksime koju konserve avama. Rõõm oli suur!! Õhtu kulges koduselt, diivanit läbustades :D Rõõm oli meiepoolne!! Koristamine ka! Pärast kõiki neid äpardusi leidsime ka lõpuks aega blogi kirjutamiseks! Vabandame viivituste pärast. Hetkel on kell 22.40 ja teades meid....Kõike võib veel juhtuda! :D Kuigi välja eriti ei kutsu- ikka keerutab! :D

Tervitused kõigile blogilugejaile!

Ciao!

Ja jõudiski kätte see kaua oodatud päev- 28. juuli!! Itaaliasse sõit!

4.30- Äratus

6.00- Triin võttis Liisa Viimsist peale

6.01- Liisa ema valab pisaraid, uksel lehvitades:D

6.10- Viimased reisimõtisklused

6.15- Liisa kontrollib, kas piletid on kaasas

6.30- Lennujaam! Palju rahvast:S

6.35- Pagasi kiletamine

6.42- Trügime tähtsa näoga, kotte järel lohistades järjekorda vahele (No tegelt hoidis küll Triinu ema kohti).

6.50- 29 KG!!!!!!!!! On Triinu pagas!! Aga õnneks on Liisa pagas kõigest 18 kg ja see Triinu pagasi päästabki!

6.52- Piletid käes, puhkame jalga:P

7.10- Hüvastijätt Triinu emaga. NUUKS

7.15- Käsipagasi kontroll. Triin pääses, Liisa põrus haledalt ( “Võta kingad ära”, “Me peame teid läbi katsuma”).

7.20- Passikontroll (“Kamooon, need ei ole teie!!”..NALI)

7.25- Vaatame pardakaarti, millel ilutseb number 1A..Mõtleme, et on aeg bussiterminali minna, et Viimsisse tagasi sõita!

7.30- Leidsime värava 1A

7.31- Whatdafakk!! Kahekesi oleme lennukis või???

7.40- Paanika vaibus.

8.00- Seisame Belfasti lennu järjekorras:D

8.10- Jõuame ÕIGELE lennukile

8.20- Leiame kohad 11B ja 11A, lennul OK 0877 POKUD SEDITE! (küll on viisakas teenindus:D)

8.25- Nallakuipallu!:D Ihihihihi..Hahahaha...Hakkame vist tõusma. Kõrvad on lukus..Hihihiii...Mida sa rääägid??? Ahh??:Dhihihihihih...

8.50- Nämmaaaa...Soe tomat, hiidseened munapürees ja enamvähem pandavad kartulipiffid! Õnneks päästis hommikusöögi maitsev koogitükk ja jogurt, mis plahvatas.

8.55- “Tere, kuhu teie lendate?”, küsis härra Harri, koht 11C! Jätkus lühike vestlus Harriga.

9.15- Liisa jagab tarkusi lennukite allakukkumistest. Kõik naeravad turbulentsi ja muu üle.

9.30- Hakkame laskuma. Lennuk natuke kõigutab- kaptenil on jõlehead naljad ikka küll!:D

9.50- Maandume. Õnnelikult. Keegi ei plaksuta meeskonnaleL

10.01- Avastame Praha lennujaama. Ostame neljaeurose vee (mille hinna müüjad ise välja nuputasid) ja istusime suitsetajate keskel, kust kadusime 2 minutiga.

10.03- Istume eestlaste keskel, võtame läpaka ja hakkame surfama.

10.45- Liigume oma värava C15 suunas ja kaanime vett. 4 euri krt! Teeme viimaseid klõpse.

10.55- Käsipagasi kontroll. Triin- korras. Liisa- probleemne.

11.10- Ootame hilinenud lendu! Kõik passivad. Meie peidame end lõhnapoodi ja sirtsutame lõhandega täis end! Mmm..Millised aroomid!

11.15- Ikka passivad!

11.17- No kaua võib!!:D

11.25- Ära passituna, lähme piletikontrollist läbi. Kõigi piletid lastakse läbi automaadi, aga meie oma pannakse kõrvale. Weird!

11.35- Lõpuks ometi on kõik bussis........Ikka passivad. Aga meie lõhname hästi:D

11.45- Leidsime pisikeses lennukis oma pisikesed kohad, kuigi mugavamad kui eelmises.

11.50- Jagatakse vett. Muidugi, et võtame. Me võtame kõik, mis antakse:D

11.51- “Kes mahla soovib?” KURAT:D

11.52- Stjuuardess kõnnib- lennuk kõigub! Lennuhirm.

12.00- Ootame väljasõitu. Paaniliselt kaanime vett.

12.10- No midagi peab viltu olema! Lend pidi väljuma 11.30 :S

12.20- Vesi hakkab otsa saama. Paanika- kõrvad lähevad ju lukku. Mida jooomeee?!

12.21- Kõik muigavad kui joogitopse paaniliselt mudime:D

12.22- Hihihihii...Kisub naljakaks jälle!..Tõuseme!

12.23- Lennuk väriseb.

12.24- Laseme silma looja.

12.45- Snäkkkiiii saaaaaaaaabbb!!! Loodetavasti mitte seeni jälle.

12.50- Pissihäda on suur, aga võtame ikka mahla ka:D

12.51- Triin jookseb vetsu....Ja tagasi:D..Uks ei tulnud lahti:D

12.54- “Palun kaks juustuvõileiba!”

12.55- Jeeee...Kooki saime ka.

12.56- Triinul peaaegu söödud, Liisa pole veel avanudki:D:D

13.00- Uus katse vetsu, seekord avatakse uks tema eest:D

13.03- Triin saabub kergendatud näoga:D Vets oli pisike, paks mees passis järjekorras. “Huvitav, kuidas ta sinna ära mahtus, kui isegi mina ei saanud ust kinni tõmmata?”

13.10- Lasime silma looja. Loodetavasti piloot ei teinud sama:D

13.11- Kõik passisid. Silmanurgast nägime!

13.20- POKUD SEDITE! Hakkame maanduma!

13.40- Maadume ikka või??:D

13.50- Kaotame kõrgust. Hihihihih...Haahahahahaa...Kõik passivad ja naeravad!

14.00- Maandume! Tegelt ka nagu! Mis siis, et ümberringi on viljapõllud.

14.10- Astume lennukist välja ja küsime, kas hapnikumaski ei saagi!? Päikese käes 43 kraadi! Liiga hull! Kõik passivad:D

14.17- Passijärjekord. Liisa kõngeb pissihäda kätte.

14.20- Passikontroll läbitud, ootame oma kilenutsakaid.

14.22- Jeeeeeeee...Pagas polegi Venemaal!

14.23- Triin sikutab oma “very heavy” pagasit! Pärast paari ringi, saab lindilt maha:D:D

14.26- Tollikontroll. Huuuuh...Läks õnneks- saime kilukarbid üle piiri!! (13)

14.27- Uksed avanevad....

14.28- Kõik passivad!

14.30- Liisa läheb vetsu

14.32- Liisa läheb jälle vetsu:D

14.34- Suundume aerobus´i peale, viis euri. Läheb aina hullemaks!

14.40- Triinu pagas sõidab mööda bussi ringi.

14.45- Triin: “ Could you tell us when we are in the trainstation, please?”, Bussijuht: “Tšinkue minuti perfvavoor!” Triin: “:S”

14.50- Väljume rongijaamas. Tapvalt palav. Väike segadus kõnnitee leidmisega. Lõpuks jõudsime ka õige bussi peale. Pilet: 1 EUR

15.05- Väjume Porta Santo Stefano peatuses.

15.07- Liigume Via A. Murri tänaval.

15.10- Kaupluses META. Otsime Paola Smerieri´t. Õnneks leidub keegi, kes oskab inglise keelt. Juhatab meid tema koduni. Samas majas hakkame elama ka meie.

15.12- Lohistame 50 kg neljandale korrusele, põrgupalavuses!

15.20- Tänu Paolale jõuame õnnelikult korterisse.

15.22- Kus kass on?

15.23- Ksssksssksssskssss...

15.30- Kass leitud, lohistame pagasi kööki.

15.31- Hakkame pagasit avama.

15.32- Tadaaaaa...Triin avastab, et võti on kadunud!:D

15.33- Alustame muukimisega.

15.34- Noad, käärid, kahvlid!

15.40- Liisa avab pagasi.

15.45- Kilukarbid on riiete vahel !!!

15.50-Pakkisime asjad lahti.

15.55-Väljas 36 kraadi varjus, sees 31 kraadi. Higimull otsaees!!

16.00-Triin läks pesema.

16.30- Liisa läks pesema.

16.45- Kass muudkui kräunub, lastetoas koer haugub. :S

17.00- Jälle tahaks pesema minna!! :D

17.30-Väljume!

17.35- Meta poes kontrollime hindu. Kõik on kahtlaselt odav, vein 1 EUR!! Piduuu!! :P

17.45-Suundume linna poole.

17.50-Kõik passivad!!

18.00- Klõpsutame pilte.

18.30-Jõuame peaväljakule- Piazza Maggiorele.

18.35- Rahvas istub ümberringi ja..... üllatusüllatus.. passib!! :D

18.40-Veel pilte.

18.45-Alustame infopunkti otsinguid, mis peaks seal väjakul olema.

19.15- Leidsime!!

19.30- Liisa plätu rööviti! Õnneks lahenes probleem kiiresti.

19.40- Jalutame tagasi!

19.50-Meta pood, jälle! Ostame süüa...

20.00- jõuame maja ette, jälle need trepid.

20.05- korteri nr 4 ukse ees.. Liisa proovib ust avada. Miskipärast võti ei sobi :S

20.07- Ukse avab peaaegu alasti mees, naerdes ja öeldes, et teater on läbi!! Meie ehmume, kas tõesti Katrini mees tuli koju?! :S Selgub, et vale korrus!

20.08-Naerdes ja häbi tundes jõuame oma ukse taha.

20.09- Liisa proovib jälle ust avada. Võtmed sobisid aga uks ei avane.

20.10-Triin proovib ise. Ikka ei midagi :S

20.20- Valmistusime alasti meest kutsuma.. Poole tee peal otsustas Liisa, et proovib veel.

20.22-Ühisjõududega murdsime ukse lahti. Jeee!!

20.30-Hakkame süüa tegema.

20.35- 13 konservikarpi ja mitte ühtegi avajat!!!!! Ei ole võimalik:D

20.40- Triin ründab karpe noaga. Liisa irnub. Kass kräunub. Tuunikala lendab.

20.42- Triin tümitab karpi.

20.50- Söök valmis, avame veini!

20.55- Krõbistame kapsaehti ja joome veini.

21.10- Alustame oma esimese päeva kirjeldust.

22.40- Lõpetame. Vein oli hea:P

22.41- Mõtleme, mis edasi teha..

Eks homme kuulete;)